Gerli aasta Ameerikas: 2013

Taas pole väga pikalt kirjutanud, kuid uskuge mind, ma ei tee seda meelega. Ei hakka kõike kirja panema, mida selle aja jooksul teinud olen, küll aga kirjutan lähemalt suuremarest üritustest ja sündmustest. Vabandage, kui kirjavigu ja sõnakordusi palju, kuid lausete kirjutamine eesti keeles hakkab üsna raskeks muutuma.

Homecoming

Homecoming on iga-aastane kooli üritus, mille põhimõte on tantsida kogu õhtu. Enne tantsu tegime pika fotosessiooni, käisime traditsiooni kohaselt väljas õhtust söömas ning pärast söömist suundusime kooli poole. Koolikaaslased küll hoiatasid mind ja üritasid igal võimalikul viisil selgeks teha, mida homecoming endast kujutab, kuid saali sisse astudes oli ahastus siiski väga suur ja tundsin end kohutavalt ebamugavalt. Viis, kuidas õpilased siin tantsivad erineb täielikult viisist, kuidas noored eesti klubides tantsivad... Homecoming on õhtu, kus saab näha iga vaikse hiirekese "metsikut" külge.

Powder puff

Powder puff on samuti iga-aastane kooli üritus, kus tüdrukud mängivad Ameerika jalgpalli ja poisid on ergutustüdrukud. Võistlus käib 12. ja 11. klassi vahel. Enne mängu kogunesime osade senioritega ühe tüdruku majas- sõime, jõime ja tegime näomaalinguid.
Alguses olin ma väga närvis ja hirmul, sest mul polnud õrna aimu ka mitte, kuidas seda mängu mängida, lisaks oli pealtvaatajaid meeletult palju, mis omakorda lisas veel rohkem pinget. Mida aeg edasi, seda kihvtimaks see üritus läks. Vägevaim osa oli, et võistkond otsustas, et mina olen "kicker" ning mängu lõpus anti mulle võistkonna parima mängija tiitel.

Seniors

Juniors vs seniors

Mängu põhimõte. lihtsalt mainin, et selle hea jooksu sooritaja pole mina

Kicker

Haunted house

Haunted house on koht, kuhu ameeriklased lähevad halloweeni ajal. Selle põhimõte on hirmutada inimesi inimestega, kes on end igasuguste näomaalingute ja kostüümidega rõvedaks ja õõvastavaks teinud. Kuna mu ema teeb koostööd raadioga, siis läksime sinna koos raadio tiimiliikmetega. Lisaks raadiosaadetele teevad nad nüüd ka telesaateid, seega kaasa võeti ka kaamerad ja mikrofonid, et materjali koguda. Sellega omakorda kaasnesis eelised, nagu näiteks kostüümiruumi nägemine, territooriumile varem sisse pääsemine, kõikide näitlejatega kohtumine, ringkäik haunted house'is ning lisaks ei pidanud me üheski järjekorras ootama. Kogu õhtu jooksul meid filmiti ning mitmel korral tehti muga ka intervjuusid ( saade läheb eetrisse järgmine nädal ning lisaks pannakse see ka youtube'i, postitan youtube'i lingi ilmselt järgmises blogis). Kihvt osa oli, kui me esimesse õudusmajja sisse hakkasime astuma, siis haunted house'i omanik hüüdis mikrofoni: "And now lets say good bye to GiGi" ning rahvas hüüdis vastu :"Good bye, GiGi", millele järgnes kohutav nõianaer õhtupimeduses. Uskuge või mitte, kuid kõik see oli nii hirmutav ja traumatiseeriv, et umbes 3 või 4 korda õhtu jooksul hakkasid pisarad voolama...

Jalgpall

Kuna siin ma olen senior, siis võtsin ma osa senior night'ist. See üritus on tehtud seniorite jaoks, sest "senior" Ameerikas on 12. klassi õpilane ning viimase aasta puhul teevad tiimiliikmed mälestuseks kingitused, millest mina küll ilma jäin, sest ühinesin tiimiga üsna hooaja lõpus. Niisiis enne mängu kogunesime seniorite ja nende vanematega ühele poole platsi ning teised tiimiliikmed ja pealtvaatajad ootasid teisel pool platsi. Mikrofoni öeldi mängija nimi, vanemate nimed ning siis jalutati üle platsi, suruti treeneritega kätt ning võeti vastu kingitused.
Mis mulle väga meeldib on see, et siin võistkonnad korraldavad aeg- ajalt tiimi õhtusööke. Nimelt ühel päeval pärast treeningut kogunesime kõik ühe tüdruku juures, kus ootas meid hunnik sööki ja jooki. Hea oli aeg maha võtta ja kõigiga koos toredasti aega veeta.
Jalgpalli hooaeg on nüüdseks küll läbi, kuid suure tõenäosusega alustame me peagi sisejalkaga.

Tervisliku eluviisi õpetaja on leidnud huvitava viisi, kuidas õpilased vaikselt iseseisvat tööd tegema panna- iga õpilane saab pulgakommi.
Kui Eestis sain ma tundi 10- 15 minutit hilineda ja pisikese valega end välja vabandada, siis siin on asjad täielikult teisiti. Jäin ajaloo klassi umbes 10 sekundit hiljaks ja õpetaja tegi sellest suure numbri. Lisaks hommikul kooli hilinemine- asedirektor on öelnud " Pole vahet, kas sa jääd kooli hiljaks 30 sekundit või 30 minutit, sama suures jamas oled sa ikkagi."
Hostema siiani jätkab oma piinlikust tekitavate valelike naljadega. Käisime väljas õhtust söömas ning samal ajal, kui meessoost ettekandja meie laua juurde tuli, ütlesin ma millegi peale "uuuuuuh" ja loomulikult hostema lausus: "GiGi, lõpeta, see on kõigest ettekandja..." Restoranist lahkudes ütles hostema teisele teenindajale: "Parem peida end kuskile, sest need kaks tüdrukut tahavad su tagumikku katsuda". Eile tulid kaks sõpra meile külla ning kui ma hostemaga rääkima läksin ütles ta kõva häälega: "Ah, et sa arvad, et see kutt seal ruumis on kompu!?" ning astus meie tuppa ütlemaks Derekule: "Ma tean su nime väga hästi, GiGi räägib sinust iga päev."

Elu siin, nagu ikka, on väga põnev ja teguderohke. Huvitavaid asju juhtub iga päev, kahjuks aga kõigest kirjutamine võtaks meeletult palju aega ja mõningatest asjadest lihtsalt ei saa blogis rääkida. Olen väga- väga rahul ning siiani pole veel kahetsenud Ameerikasse tulekut. Olge teiega tublid ja veetke targasti aega ;)

Kuna videotest on siin väga raske aru saada, siis lisasin need ka facebooki- https://www.facebook.com/gerlik96/media_set?set=vb.100005255166514&type=2

Jalgpall..

Ei ole see loomaaed ega miskit muud, kui kellegi kodu, kelle hoovist läbi käisime

YFU üritus

Mängud enne homecoming'ut

Abby isa suhtub halloweeni üsna tõsiselt..

Meie faimilia

Felicia sünnipäev. 1 osa külalistest

Pole küll tükk aega kirjutanud, kuna tegemist on palju ja aega vähe, kuid praegu istun põlvevigastusega kodus ning võin kas või terve päeva blogida. Üritan kirjutada võimalikult palju, mis vahepeal juhtunud on ning samuti natuke reisidest, mis mind ees ootavad.

Kool

Uues koolis olen käinud nüüdseks juba kaks nädalat. Hamiltoniga võrreldes on reegleid vähem ja koolikord leebem, kuid eeliseid mul siin teiste õpilaste ees pole. Kõik kontrolltööd pean hinde peale kaasa tegema, mis on väga raske, sest erinevaid termineid on meeletult palju ja ma ei mõista neid veel. Mis mulle väga meeldib on see, et õpetajad ja õpilased koolis on nagu üks suur perekond ning mis iganes mure ka vaevab, alati saab õpetajatega rääkida ja nõu küsida.

Esmaspäeval alustasin jalgpalli trenniga. Kuna see on kooli kaudu/ kooli poolt korraldatud, siis enne alustamist pidin minema spordiarsti juurde ning tegema alkoholi ja narkotesti. Koolil on luba teha õpilastele, kes tegelevad spordiga, ette hoiatamata narko/alkotest. Koolimängud algavad siin nagu koondise mängud- lastakse riigihümni ning öeldakse iga mängija number, nimi ja positsioon. Esimene mäng oli mul eile ning üllatus- üllatus, 20 minutit enne lõppu juhtus põlvega täpselt sama asi, mis aasta tagasi Venemaal. Koolist olen täna vabastatud, sest kõndimine ning trepist üles-alla käimine on raske, seega pigem lasen põlvel puhata lootuses, et järgmine nädal saan osa võtta Powderpuffist ( naistele mõeldud Ameerika jalgpall).

Mis veel juhtunud on

Reedel ( kaks nädalat tagasi) käisime hostõe ja tema õega Ameerika jalgpalli vaatamas. Kui aus olla, siis ma ei saa mitte midagi sellest mängust aru, kuid ega see mulle väga huvi ka ei paku. Selle asemel, et mängu vaadata kõndisime me enamuse ajast ringi ja rääkisime teiste inimestega. Seda teevad suurem osa õpilasi, kes reede õhtuti mängu „vaatama“ lähevad. Nüüd olen vähemalt oma silmaga selle populaarse spordiala ära näinud ning veendunud, et see on üsna igav ja naeruväärne.

Laupäeval ( 2 nädalat tagasi) saime hostema parima sõbrannaga pesapalli võistlusel kokku, kuid see polnud mitte tavaline vaid puudega laste pesapall. Mängud käisid seitsmel väljakul ning mängijaid oli kokku umbes 200. Südame tegi soojaks, kui nägin kuidas iga võistkond kokku hoidis ja koos mängis, kuidas treenerid ja vanemad platsi kõrval ergutasid ja kuidas nad tähistasid igat hästi tehtud lööki, kodujooksu jne. Oli näha, et nad on õnnelikud ja rahul sellega, mida teevad.

Pühapäeval ( 2 nädalat tagasi) oli meil kodus üsna suur perepidu. Sugulased tulid kaema, kes ma olen ja kust ma tulen. Kuigi ma olen harjunud uute inimestega kohtuma ja uute olukordadega kohanema, siis esialgu tundsin end üsna ebamugavalt ja üritasin tähelepanust kõrvale hiilida, kuid lõppude lõpuks oli see päev ikkagi väga kihvt.

Kuna hostpere teab mu suurest huvist tumedanahaliste inimeste, gängide ja „ghettode“ vastu, siis eelmine nädal läksime bussiga „ ghetto trip'ile“ ( hostema isa on bussijuht). Sõitsime kolme erineva liinibussiga, iga sõit kestis tund või rohkem. Teisele ringile minnes ( bussijuht oli hostema isa töökaaslane) sõitsime läbi eriti ohtlikest ja vaesetest rajoonidest. Kuna too bussijuht on sõitnud seda sama trajektoori juba 15 aastat, siis ta teab väga palju, mis seal toimub. Ta rääkis meile erinevatest gängidest; tulistamistest, mis seal on toimunud ja miks need on toimunud; elust, mida enamus inimesi seal elavad jne. Hetkel on ta puhkusel, kuid kui naaseb, siis lähme uuele sõidule, et ta saaks rohkem rääkida ja lugusid jutustada. See oli kindlasti väga- väga huvitav kogemus ja ma ei jõua ära oodata, millal me uuesti seda teeme.

Nädalake tagasi käisime Sonicus ( umbes nagu Mc Donalds). Parkisime auto, andsime oma tellimuse ning ootasime, kuni meile toit tuuakse. Noormees, kes meie asjad tõi oli väga nägus ning muidugi ütlesin ma seda ka emale ja õele. Selle peale võttis hostema paberi ja pastaka ning kirjutas sinna mu numbri. Kui sama kutt uuesti auto juurde tuli, küsis ema talt, kas ta on suhtes ning kui vastus oli ei, siis ütles ema: „Väga hea. Mul on vahetusõpilane Eestist ja ta arvab, et sa oled väga kompu, kirjuta talle“ ning ulatas talle paberitüki mu numbriga. Ma olin üsna kindel, et sõnumit temalt ei tule, kuid arvake mis- ta siiski saatis mulle sõnumi ja me siiani räägime vahetevahel.

Hostpere

Hostperega on mul väga- väga vedanud ja ma ei väsi seda kordamast. Õega on meil palju ühist, saame hästi läbi, kuid loomulikult ei ole välistatud pisikesed tülid ja vaidlused. Minu õnneks on paps tark ja üleeile tegin esimest korda elus kooli kodutööd koos isaga. Ta on mõistlik ja aitab alati, kui abi vajan. Samuti ei ole ema kohta midagi halba öelda, talle meeldib nalja teha ja naerda. Mitu nädalat tagasi, kui ma veel kooliga alustanud polnud, läksime õele koolipäeva lõpus järgi. Kui kell helises ja õpilased välja hakkasid tulema, lasime kõik aknad alla, panime ooperi mängima ja keerasime kõlarid põhja. Kõik, kes autost mööda kõndisid naersid ja vaatasid ning õde peaaegu, et keeldus autosse istumast, sest tema jaoks oli see nii piinlik. Eelmine nädal hakkas hostemal kodus igav ja tuli koolipäeva keskel meile järgi, öeldes juhtkonnale, et nii mina kui ka õde peame minema arsti juurde. Viskasime kooliasjad nurka, ostsime süüa ja juua ning läksime šoppama.

Hostema tahab järgmise aasta kevadel kindlasti reisile minna ning sel korral on valikud Chicago ja New York. Kumba suurlinna ta valib, seda ma ei tea, kuid väga loodan, et selleks on New York.

Reisid

See osa muudab ilmselt paljud lugejad kadedaks, kuid kirjutan nüüd lähemalt kahest reisist, mis mind ees ootavad.

West adventure ( 1 päev- Phoenix, 1 päev- Grand Canyon, 2 päeva- Las Vegas, 3 päeva- Los Angeles)

Hind sisaldab:

7 Breakfasts

7 Dinners
Entrance Fee for the Grand Canyon National Park
Night City Tour in Las Vegas
Transportation in coach buses
Ticket to the Stratosphere Tower
Ticket to Disneyland
Ticket to the Wax Museum
City Tours mentioned in the program
Local specialized Guides
Transfer Airport - Hotel – Airport

Hawaii ( 7 päeva- Waikiki)

Hind sisaldab:
Transportation during the trip on a charter bus;
7 Hotel Breakfast
6 Dinners
1 Luau Dinner and ShowSnorkeling (equipment rental)
Catamaran Tour
Surf Lesson
City Tour in HonoluluTour to Pearl Harbor
Tour to North Shore of the Island;
Ticket to Diamond Head Trail
Ticket to the Polynesian Cultural Center
Transfer to and from Airport/Hotel/Airport

Ei saa mainimata jätta, et see kõik on võimalik vaid tänu minu maailma parimale empsile, kes mind alati kõiges toetanud on ja tänu kellele mu elu on praegu nii kihvt, nagu ta on. Love you, mama :)