pühapäev, 26. jaanuar 2014

3 kuud ühte patta

Kui ma alguses arvasin, et blogi kirjutamine on nagu käkitegu, siis ma eksisin. Vahepeal otsustasin, et jätan kirjutamise pooleli, kuid kuna paljudel huvi suur ja küsimusi palju, otsustasin, et blogin veidi veel. Selles postituses üritan kokku lappida kõik, mis kolme kuu jooksul tehtud on, aga ilmselt selle pika ajaga on paljud asjad juba mälust pühitud.



Halloween

Kui Eestis halloween suuremat sorti asi ei ole, siis siin vanemad ja lapsed võtavad seda väga tõsiselt. Kõlab ilmselt natuke totter, kuid käisime ka õdedega "trick or treat" jooksul. Igal piirkonnal on kindel aeg, millal kommijooks algab, meil oli see kella viiest kaheksani. Kella kuue paiku olid tänavad lapsi täis, väiksed lapsed, vanemad lapsed ja isegi ühe- kahe aastased lapsed olid kostüümides. Paljud inimesed istusid garaažis oodates halloweenilisi, osad sissesõiduteel oma kommipottidega ja tegid lõket. Kui aga keegi väljas ei istu ja garaažituled ei põle, siis tea, et sellest majast kommi oodata pole..


kaubavahetus

kommi sai rohkem, kui tatina mardisanti joostes


Thanksgiving

Söök, söök ja rohkem sööki. Sellel aastal käisime ainult kolmes majas, mis oli ilmselgelt liig mu jaoks, kuid tavaliselt käib hostpere isegi rohkemates kohtades. Üritasin esimeses majas mitte liiale minna, aga toitu oli nii palju, et kui killuke igast asjast proovisin, siis lõpuks olin ikka kurguni täis. Kuna thanksgiving on kinda like jumala tänamine, siis sai mu hostema oma vanematelt huvitava telefonikõne enne, kui nende majja läksime. Nimelt olid nad väga mures, mida mina ja mu hostõde seljas kanname ning lõpeks tegid nad kindlaks, et meil ikka "õigeid" riideid jumala jaoks on. See kõne tuli üsna suure üllatuse ja isegi solvanguna, kuid lõpeks istusime ikka õnneliku perekonnana laua taga. Muud suurt selle päeva kohta kirjutada pole, kokkuvõttena saab vaid öelda, et thanksgiving tähendab pere kokkutulekut ja söögi nautimist.



Jõulud

Minu enim oodatud aeg Ameerikas- jõulud. Kõigi nende Ameerika filmide pärast olid mu ootused jõulude suhtes väga- väga kõrged. Ma ei ütle, et olin pettunud, aga tõde ju on, et film ja reaalsus pole tegelikult päris sama... Majade kaunistamist võetakse siin kohe kindlasti palju tõsisemalt, kui kodumaal. Osad inimesed lähevad lausa hulluks ja tulede keskel maja nägemine on pea võimatu. Ringi jooksmist ja tegemist on kole palju, tuleb ju kõik pereliikmed ära näha ja ilusaid jõule soovida. 
Sel aastal korraldasime oma majas kogunemise ning järgmisel päeval käisime kahel teisel jõulupeol. Nagu tavaliselt, pereliikmed saavad kokku, söövad, veedavad mõnusalt aega ja lähevad laiali. Mis muidugi kõige parem kogu asja juures- kingitusi saab palju, märgatvalt rohkem, kui Eestis. 24 detsember on kuuse alune paksult pakikesi täis ja 25. detsembril on see kaua oodatud hommik, kui kingipaberi kõige võimaliku küljest ära saab rebida. Võin öelda, et jäin pühadega rahule, ainuke kurb asi, et jõululaupäevaks oli kogu lumi sulanud ja välja vaadates midagi ilusat ei näinud. 










Paljud on põnevil ja uurivad, kuidas Ameerika aastavahetus oli, kuid kahjuks selle kohta suurt midagi öelda pole. Vana-aastaõhtul suri hostperel pereliige ära, mis tähendab, et meeleolu oli üsna jura ja õhtu möödus kodus. 


Nädalake tagasi käisin YFU keskaasta orientatsioonil. See oli kindlasti üks väga oluline ja kasulik üritus, mida ma pikalt ootasin. Vahel on vaja aur välja lasta, rääkida inimestega, kes teavad täpselt, mida tähendab olla vahetusõpilane, mida läbi tuleb elada ja kuidas raskustega toime tulla.


Paljud inimesed küsivad, kas elu siin on teistsugune elust kodumaal. Ma ei väsi kordamast, et erinevusi Eesti ja Ameerika vahel on tohutult palju. Ka väga väiksed ja imelikud asjad, mis silma jäävad, näiteks tüdrukud siiani kannavad alt laienevaid teksapükse; kustutuskummist, joonlauast ja teritajast siin õpilased vist midagi ei tea...; ruudulist vihikut koolis ei kasutata, isegi mitte matemaatika tunnis. Olen tähele pannud, et siin väga suur osa keskkooli õpilastest töötavad kooli kõrvalt, mis Eestis on üsna vähe nähtud asi. Ilmselt olen varemgi maininud, et vanemad siin on väga kontrollivad, poistega välja minemine, poiste juurde minemine jne on nagu kadalipu läbimine.. Esimesele lõkkeõhtule minnes mõtlesin, et mind ootab ees hunnik purupurjus alaealisi, aga asi oli hoopis teisiti. Nii umbes 5% inimestest olid alkoholi tarbinud, ülejäänud istusid lõkke ümber rääkisid juttu või mängisid garaažis lauatennist. Mis mind aga kõige rohkem häirib, et siin iga asutus, pood, spordiklubi, sõbra maja on meeletult kaugel ja kõndida ega bussiga sõita ei saa. Eestis kõik on käe- jala kaugusel, tee mida iganes, millal iganes, Ameerikas leia autojuht või istu kodus. 
Teisel semestril alustasin koolis "child development" klassiga, millest eestlased ilmselt kuulnud pole. Nimelt on tegemist klassiga, kus õpime inimese arengut sünnist surmani. Kõige huvitavam osa selle juures on, et mingil hetkel võtab iga õpilane nuku koju, mille eest tuleb hoolitseda. Kogu selle nuku koju võtmise juures on üks suur aga. Iga asi, mida sa lapsega teed või ei tee, on õpetajale näha. Nukude sisse on programmeeritud ei tea mis asjad, mis näitavad kas oled nuku kõrval suitsetanud; teda raputanud, visanud või löönud; kas oled teda söötnud jne. 


Kaks väga huvitavat küsimust, mida mult siin küsitud on
  • Kas teil on sool ja pipar Eestis?
  • Kas teil on värvilised telekad Eestis?

ja üks veel huvitavam väide
  • Hostema vanaema on väga kindel, et ma pole tegelikult Eestist vaid Poolast, seega mis iganes põhjusel ma valetan oma elukoha kohta

Hiljuti avastati ühel meie kooliõpilasel vähk. Kuna ravimid ja operatsioonid on väga kallid, siis koolikaaslased algatasid raha kogumise tema jaoks. Näiteks valmistati müümiseks tema nimega käepaelu ja särke ning mõni nädal tagasi korraldati koolis õhtusöök, mille sissepääs oli 10 dollarit. Kogu raha, mis tegevusest saadakse, läheb Joshuale. Kõige südantsoojendava on, et väga paljud õpilased ostavad ja ka kannavad neid käepaelu ja särke iga päev. 



Kui aus olla, siis viimase kuu jooksul suurt midagi teha pole saanud. Meil siin pikka aega suured lumetormid olnud ja üks päev oli temperatuur lausa -40 kraadi. Mitu päeva järjest oli meil level3 lumi, mis põhimõtteliselt tähendab, et autoga ringi sõitmine on keelatud. Paar nädalat tagasi jäi 4 päeva kool ära ja reedel oli kahe tunni viivitus. Eelmisel reedel jäi samuti kool ära ja hetkel ennustatakse, et kuni kolmapäevani tunde ei toimu. 
Kaks kuud tagasi elasime üle tornaado. Telekast näidati pea iga 15 minuti tagant tornaadohoiatust ja soovitati inimestel keldrisse minna. Tagajärjed polnud küll kõige hullemad, aga siiski osade inimeste majad, kauplused ja asutused said kannatada. 




Üldiselt tegemist ikka jagub, nagu paljud teavad, siis vahepeal sai Las Vegases ja Los Angeleses ära käidud ( mõte on, et sellestki postitus teha, aga pead veel ei anna) ning tulevasel laupäeval lähen nädalakas Hawaiile. Lisaks olen kahes telesaates ja ühes raadiosaates osalenud, millest ka ilmselt videod lisan. Neile, kes vahetusaasta alguses toimunud perevahetuse postitust ei näinud, lisan eeldatavasti selle postituse uuesti.  




my pretty sister..



proovida tasub alati..



jõulukink õpetajalt

esimese semestri töölehed

koolidirektor


lumetormi ajal paljud letid toidust tühjad



Aeg siin lendab kole kiirelt, 15. veebruaril saab Ameerikas kuus kuud täis ja varsti juba Eesti tagasi. Teile, kallid sõbrad, soovin kõike head ja palju õnnestumisi ;)



pühapäev, 27. oktoober 2013

Telestaariks

Taas pole väga pikalt kirjutanud, kuid uskuge mind, ma ei tee seda meelega. Ei hakka kõike kirja panema, mida selle aja jooksul teinud olen, küll aga kirjutan lähemalt suuremarest üritustest ja sündmustest. Vabandage, kui kirjavigu ja sõnakordusi palju, kuid lausete kirjutamine eesti keeles hakkab üsna raskeks muutuma.


Homecoming

Homecoming on iga-aastane kooli üritus, mille põhimõte on tantsida kogu õhtu. Enne tantsu tegime pika fotosessiooni, käisime traditsiooni kohaselt väljas õhtust söömas ning pärast söömist suundusime kooli poole. Koolikaaslased küll hoiatasid mind ja üritasid igal võimalikul viisil selgeks teha, mida homecoming endast kujutab, kuid saali sisse astudes oli ahastus siiski väga suur ja tundsin end kohutavalt ebamugavalt. Viis, kuidas õpilased siin tantsivad erineb täielikult viisist, kuidas noored eesti klubides tantsivad... Homecoming on õhtu, kus saab näha iga vaikse hiirekese "metsikut" külge.









Powder puff

Powder puff on samuti iga-aastane kooli üritus, kus tüdrukud mängivad Ameerika jalgpalli ja poisid on ergutustüdrukud. Võistlus käib 12. ja 11. klassi vahel. Enne mängu kogunesime osade senioritega ühe tüdruku majas- sõime, jõime ja tegime näomaalinguid.
Alguses olin ma väga närvis ja hirmul, sest mul polnud õrna aimu ka mitte, kuidas seda mängu mängida, lisaks oli pealtvaatajaid meeletult palju, mis omakorda lisas veel rohkem pinget. Mida aeg edasi, seda kihvtimaks see üritus läks. Vägevaim osa oli, et võistkond otsustas, et mina olen "kicker" ning mängu lõpus anti mulle võistkonna parima mängija tiitel.





Seniors

Juniors vs seniors

Mängu põhimõte. lihtsalt mainin, et selle hea jooksu sooritaja pole mina

Kicker
Haunted house

Haunted house on koht, kuhu ameeriklased lähevad halloweeni ajal. Selle põhimõte on hirmutada inimesi inimestega, kes on end igasuguste näomaalingute ja kostüümidega rõvedaks ja õõvastavaks teinud. Kuna mu ema teeb koostööd raadioga, siis läksime sinna koos raadio tiimiliikmetega. Lisaks raadiosaadetele teevad nad nüüd ka telesaateid, seega kaasa võeti ka kaamerad ja mikrofonid, et materjali koguda. Sellega omakorda kaasnesis eelised, nagu näiteks kostüümiruumi nägemine, territooriumile varem sisse pääsemine, kõikide näitlejatega kohtumine, ringkäik haunted house'is ning lisaks ei pidanud me üheski järjekorras ootama. Kogu õhtu jooksul meid filmiti ning mitmel korral tehti muga ka intervjuusid ( saade läheb eetrisse järgmine nädal ning lisaks pannakse see ka youtube'i, postitan youtube'i lingi ilmselt järgmises blogis). Kihvt osa oli, kui me esimesse õudusmajja sisse hakkasime astuma, siis haunted house'i omanik hüüdis mikrofoni: "And now lets say good bye to GiGi" ning rahvas hüüdis vastu :"Good bye, GiGi", millele järgnes kohutav nõianaer õhtupimeduses. Uskuge või mitte, kuid kõik see oli nii hirmutav ja traumatiseeriv, et umbes 3 või 4 korda õhtu jooksul hakkasid pisarad voolama...





Jalgpall

Kuna siin ma olen senior, siis võtsin ma osa senior night'ist. See üritus on tehtud seniorite jaoks, sest "senior" Ameerikas on 12. klassi õpilane ning viimase aasta puhul teevad tiimiliikmed mälestuseks kingitused, millest mina küll ilma jäin, sest ühinesin tiimiga üsna hooaja lõpus. Niisiis enne mängu kogunesime seniorite ja nende vanematega ühele poole platsi ning teised tiimiliikmed ja pealtvaatajad ootasid teisel pool platsi. Mikrofoni öeldi mängija nimi, vanemate nimed ning siis jalutati üle platsi, suruti treeneritega kätt ning võeti vastu kingitused.
Mis mulle väga meeldib on see, et siin võistkonnad korraldavad aeg- ajalt tiimi õhtusööke. Nimelt ühel päeval pärast treeningut kogunesime kõik ühe tüdruku juures, kus ootas meid hunnik sööki ja jooki.  Hea oli aeg maha võtta ja kõigiga koos toredasti aega veeta.
Jalgpalli hooaeg on nüüdseks küll läbi, kuid suure tõenäosusega alustame me peagi sisejalkaga.




  • Tervisliku eluviisi õpetaja on leidnud huvitava viisi, kuidas õpilased vaikselt iseseisvat tööd tegema panna- iga õpilane saab pulgakommi.
  • Kui Eestis sain ma tundi 10- 15 minutit hilineda ja pisikese valega end välja vabandada, siis siin on asjad täielikult teisiti. Jäin ajaloo klassi umbes 10 sekundit hiljaks ja õpetaja tegi sellest suure numbri. Lisaks hommikul kooli hilinemine- asedirektor on öelnud " Pole vahet, kas sa jääd kooli hiljaks 30 sekundit või 30 minutit, sama suures jamas oled sa ikkagi."
  • Hostema siiani jätkab oma piinlikust tekitavate valelike naljadega. Käisime väljas õhtust söömas ning samal ajal, kui meessoost ettekandja meie laua juurde tuli, ütlesin ma millegi peale "uuuuuuh" ja loomulikult hostema lausus: "GiGi, lõpeta, see on kõigest ettekandja..." Restoranist lahkudes ütles hostema teisele teenindajale: "Parem peida end kuskile, sest need kaks tüdrukut tahavad su tagumikku katsuda". Eile tulid kaks sõpra meile külla ning kui ma hostemaga rääkima läksin ütles ta kõva häälega: "Ah, et sa arvad, et see kutt seal ruumis on kompu!?" ning astus meie tuppa ütlemaks Derekule: "Ma tean su nime väga hästi, GiGi räägib sinust iga päev."
Elu siin, nagu ikka, on väga põnev ja teguderohke. Huvitavaid asju juhtub iga päev, kahjuks aga kõigest kirjutamine võtaks meeletult palju aega ja mõningatest asjadest lihtsalt ei saa blogis rääkida. Olen väga- väga rahul ning siiani pole veel kahetsenud Ameerikasse tulekut. Olge teiega tublid ja veetke targasti aega ;)

Kuna videotest on siin väga raske aru saada, siis lisasin need ka facebookihttps://www.facebook.com/gerlik96/media_set?set=vb.100005255166514&type=2

Jalgpall..

Ei ole see loomaaed ega miskit muud, kui kellegi kodu, kelle hoovist läbi käisime

Ei ole see loomaaed ega miskit muud, kui kellegi kodu, kelle hoovist läbi käisime

Ei ole see loomaaed ega miskit muud, kui kellegi kodu, kelle hoovist läbi käisime

Ei ole see loomaaed ega miskit muud, kui kellegi kodu, kelle hoovist läbi käisime



YFU üritus



Mängud enne homecoming'ut



Abby isa suhtub halloweeni üsna tõsiselt..







Meie faimilia

Felicia sünnipäev. 1 osa külalistest