3 kuud ühte patta

Kui ma alguses arvasin, et blogi kirjutamine on nagu käkitegu, siis ma eksisin. Vahepeal otsustasin, et jätan kirjutamise pooleli, kuid kuna paljudel huvi suur ja küsimusi palju, otsustasin, et blogin veidi veel. Selles postituses üritan kokku lappida kõik, mis kolme kuu jooksul tehtud on, aga ilmselt selle pika ajaga on paljud asjad juba mälust pühitud.



Halloween

Kui Eestis halloween suuremat sorti asi ei ole, siis siin vanemad ja lapsed võtavad seda väga tõsiselt. Kõlab ilmselt natuke totter, kuid käisime ka õdedega "trick or treat" jooksul. Igal piirkonnal on kindel aeg, millal kommijooks algab, meil oli see kella viiest kaheksani. Kella kuue paiku olid tänavad lapsi täis, väiksed lapsed, vanemad lapsed ja isegi ühe- kahe aastased lapsed olid kostüümides. Paljud inimesed istusid garaažis oodates halloweenilisi, osad sissesõiduteel oma kommipottidega ja tegid lõket. Kui aga keegi väljas ei istu ja garaažituled ei põle, siis tea, et sellest majast kommi oodata pole..

kaubavahetus

kommi sai rohkem, kui tatina mardisanti joostes

Thanksgiving

Söök, söök ja rohkem sööki. Sellel aastal käisime ainult kolmes majas, mis oli ilmselgelt liig mu jaoks, kuid tavaliselt käib hostpere isegi rohkemates kohtades. Üritasin esimeses majas mitte liiale minna, aga toitu oli nii palju, et kui killuke igast asjast proovisin, siis lõpuks olin ikka kurguni täis. Kuna thanksgiving on kinda like jumala tänamine, siis sai mu hostema oma vanematelt huvitava telefonikõne enne, kui nende majja läksime. Nimelt olid nad väga mures, mida mina ja mu hostõde seljas kanname ning lõpeks tegid nad kindlaks, et meil ikka "õigeid" riideid jumala jaoks on. See kõne tuli üsna suure üllatuse ja isegi solvanguna, kuid lõpeks istusime ikka õnneliku perekonnana laua taga. Muud suurt selle päeva kohta kirjutada pole, kokkuvõttena saab vaid öelda, et thanksgiving tähendab pere kokkutulekut ja söögi nautimist.

Jõulud

Minu enim oodatud aeg Ameerikas- jõulud. Kõigi nende Ameerika filmide pärast olid mu ootused jõulude suhtes väga- väga kõrged. Ma ei ütle, et olin pettunud, aga tõde ju on, et film ja reaalsus pole tegelikult päris sama... Majade kaunistamist võetakse siin kohe kindlasti palju tõsisemalt, kui kodumaal. Osad inimesed lähevad lausa hulluks ja tulede keskel maja nägemine on pea võimatu. Ringi jooksmist ja tegemist on kole palju, tuleb ju kõik pereliikmed ära näha ja ilusaid jõule soovida. 

Sel aastal korraldasime oma majas kogunemise ning järgmisel päeval käisime kahel teisel jõulupeol. Nagu tavaliselt, pereliikmed saavad kokku, söövad, veedavad mõnusalt aega ja lähevad laiali. Mis muidugi kõige parem kogu asja juures- kingitusi saab palju, märgatvalt rohkem, kui Eestis. 24 detsember on kuuse alune paksult pakikesi täis ja 25. detsembril on see kaua oodatud hommik, kui kingipaberi kõige võimaliku küljest ära saab rebida. Võin öelda, et jäin pühadega rahule, ainuke kurb asi, et jõululaupäevaks oli kogu lumi sulanud ja välja vaadates midagi ilusat ei näinud. 

Paljud on põnevil ja uurivad, kuidas Ameerika aastavahetus oli, kuid kahjuks selle kohta suurt midagi öelda pole. Vana-aastaõhtul suri hostperel pereliige ära, mis tähendab, et meeleolu oli üsna jura ja õhtu möödus kodus. 

Nädalake tagasi käisin YFU keskaasta orientatsioonil. See oli kindlasti üks väga oluline ja kasulik üritus, mida ma pikalt ootasin. Vahel on vaja aur välja lasta, rääkida inimestega, kes teavad täpselt, mida tähendab olla vahetusõpilane, mida läbi tuleb elada ja kuidas raskustega toime tulla.

Paljud inimesed küsivad, kas elu siin on teistsugune elust kodumaal. Ma ei väsi kordamast, et erinevusi Eesti ja Ameerika vahel on tohutult palju. Ka väga väiksed ja imelikud asjad, mis silma jäävad, näiteks tüdrukud siiani kannavad alt laienevaid teksapükse; kustutuskummist, joonlauast ja teritajast siin õpilased vist midagi ei tea...; ruudulist vihikut koolis ei kasutata, isegi mitte matemaatika tunnis. Olen tähele pannud, et siin väga suur osa keskkooli õpilastest töötavad kooli kõrvalt, mis Eestis on üsna vähe nähtud asi. Ilmselt olen varemgi maininud, et vanemad siin on väga kontrollivad, poistega välja minemine, poiste juurde minemine jne on nagu kadalipu läbimine.. Esimesele lõkkeõhtule minnes mõtlesin, et mind ootab ees hunnik purupurjus alaealisi, aga asi oli hoopis teisiti. Nii umbes 5% inimestest olid alkoholi tarbinud, ülejäänud istusid lõkke ümber rääkisid juttu või mängisid garaažis lauatennist. Mis mind aga kõige rohkem häirib, et siin iga asutus, pood, spordiklubi, sõbra maja on meeletult kaugel ja kõndida ega bussiga sõita ei saa. Eestis kõik on käe- jala kaugusel, tee mida iganes, millal iganes, Ameerikas leia autojuht või istu kodus. 

Teisel semestril alustasin koolis "child development" klassiga, millest eestlased ilmselt kuulnud pole. Nimelt on tegemist klassiga, kus õpime inimese arengut sünnist surmani. Kõige huvitavam osa selle juures on, et mingil hetkel võtab iga õpilane nuku koju, mille eest tuleb hoolitseda. Kogu selle nuku koju võtmise juures on üks suur aga. Iga asi, mida sa lapsega teed või ei tee, on õpetajale näha. Nukude sisse on programmeeritud ei tea mis asjad, mis näitavad kas oled nuku kõrval suitsetanud; teda raputanud, visanud või löönud; kas oled teda söötnud jne. 

Kaks väga huvitavat küsimust, mida mult siin küsitud on

• Kas teil on sool ja pipar Eestis?
• Kas teil on värvilised telekad Eestis?

ja üks veel huvitavam väide

• Hostema vanaema on väga kindel, et ma pole tegelikult Eestist vaid Poolast, seega mis iganes põhjusel ma valetan oma elukoha kohta

Hiljuti avastati ühel meie kooliõpilasel vähk. Kuna ravimid ja operatsioonid on väga kallid, siis koolikaaslased algatasid raha kogumise tema jaoks. Näiteks valmistati müümiseks tema nimega käepaelu ja särke ning mõni nädal tagasi korraldati koolis õhtusöök, mille sissepääs oli 10 dollarit. Kogu raha, mis tegevusest saadakse, läheb Joshuale. Kõige südantsoojendava on, et väga paljud õpilased ostavad ja ka kannavad neid käepaelu ja särke iga päev. 

Kui aus olla, siis viimase kuu jooksul suurt midagi teha pole saanud. Meil siin pikka aega suured lumetormid olnud ja üks päev oli temperatuur lausa -40 kraadi. Mitu päeva järjest oli meil level3 lumi, mis põhimõtteliselt tähendab, et autoga ringi sõitmine on keelatud. Paar nädalat tagasi jäi 4 päeva kool ära ja reedel oli kahe tunni viivitus. Eelmisel reedel jäi samuti kool ära ja hetkel ennustatakse, et kuni kolmapäevani tunde ei toimu. 

Kaks kuud tagasi elasime üle tornaado. Telekast näidati pea iga 15 minuti tagant tornaadohoiatust ja soovitati inimestel keldrisse minna. Tagajärjed polnud küll kõige hullemad, aga siiski osade inimeste majad, kauplused ja asutused said kannatada. 

Üldiselt tegemist ikka jagub, nagu paljud teavad, siis vahepeal sai Las Vegases ja Los Angeleses ära käidud ( mõte on, et sellestki postitus teha, aga pead veel ei anna) ning tulevasel laupäeval lähen nädalakas Hawaiile. Lisaks olen kahes telesaates ja ühes raadiosaates osalenud, millest ka ilmselt videod lisan. Neile, kes vahetusaasta alguses toimunud perevahetuse postitust ei näinud, lisan eeldatavasti selle postituse uuesti.  

my pretty sister..

proovida tasub alati..

jõulukink õpetajalt

esimese semestri töölehed

koolidirektor

lumetormi ajal paljud letid toidust tühjad

Aeg siin lendab kole kiirelt, 15. veebruaril saab Ameerikas kuus kuud täis ja varsti juba Eesti tagasi. Teile, kallid sõbrad, soovin kõike head ja palju õnnestumisi ;)