Tere, Ameerika!

  Reis Ameerikasse algas neljapäeva öösel kell 2. Lennud, ootamised ja autosõidud kestsid kokku pea 26 tundi, mis oli üsna väsitav, kuid eile jäi väsimus elevuse varju. Lennujaamades sujus kõik hästi, kui välja arvata see, et mind ja mu käsipagas Saksamaal läbi otsiti ning Chicagos läpakale kontroll tehti.
  Chicago lennujaamas järjekorras seistes koputas keegi mulle õlale ning küsis, kas kõnelen eesti keelt. Juhuslikult olid kaks eestlast sattunud just Chicago lennujaama, just samasse järjekorda, just samal ajal.

Lõunasöök lennukis

  Pere, kelle juures elan, on väike. Mul on isa Rick, kes on pitsabaari omanik ning 16-aastane õde Alex, kes algse info järgi pidi olema vend. Majas on ka kass, kuid teda pole ma siiani veel näinud.  Perega läbisaamisest vaid nii palju, et hostõega klappis meil juba algul, kuid loodan, et peagi sulab ka isa ja hakkab rohkem huvi mu vastu üles näitama. Ei saa mainimata jätta, et nad mõlemad arvavad, et ma elan Venemaal ning ei tea Eesti kohta mitte midagi.
  Kodu on üsna ilus, eriti veel vannituba, mida hostõega jagame. Samuti olen rahul oma toaga, mis on väike, kuid väga hubane. Kuna me elame üsna ohtlikus kohas, siis on isa majale paigaldanud neli kaamerat. Õe jutu järgi pidid elama siin naabruskonnas ainult imelikud inimesed, seega võin ilmselt mõtte sõprade leidmisest siit ümbrusest juba eos maha matta..

  Kool algab juba esmaspäeval ning peab tõdema, et ma ei ole viimaste aastate jooksul nii väga kooli kibelenud, kui praegu.


  Päikest teile, G